Armumine on lihtne. Selle tunde säilimine on väga eriline.
Ka töö fotograafina on töö, olgugi, et loov ja suhteliselt vaba graafikuga. Ma armastan pildistamist, selles pole kahtlustki. Aga ka selle töö puhul on oma agad. Paljud kliendid teavad, et ma ei tööta fotograafina täiskohaga. See on minu kõrvaltöö ühe tunduvalt rangema ja täiesti teistsuguse, numbrite ja aruannetega täidetud täiskoormusega töökoha kõrval. Fotograafitöö on peaaegu vastand minu põhitööle ning aitab mind tasakaalus hoida.
Mõned teavad ka seda, et lisaks neile kahele töökohale olen ma jooksja ja trennisõber, spordiblogija, pisikese osajaga õppejõud ja kodu renoveerija. Loomulikult ka kellegi tütar, mõne sõber ja ühe suurepärase inimese elukaaslane. Seega võib öelda, et fotograafiaga tegelen ma millegi kõrvalt, millegi arvelt, olgu selleks siis minu vaba aeg või aeg lähedastega või aeg kodu ehitamiseks. Aega on ju teatavasti meil kõigil ühes päevas sama palju kätte antud ja juurde seda kuskilt ei saa.
Seetõttu hoian ma teadlikult oma koormust, fotosessioonide arvu ja tihedust fotograafina suhteliselt madalana. Teen endale üpris vähe reklaami, sest mis mõte on enda ümber meelitada palju kliente, kui ma neid oma kalendrisse ära mahutada ei suuda? Olgu, pildistamiseks tunnikese siin ja seal leian ma ikka, kuid see on teatavasti fotograafi töös jäämäe tipp, vaid murdosa kogu töö mahust, mis eelneb fotode kliendini toimetamisele. Eelneb eeltöö sessiooni tarbeks: kliendi soovide ja eelistuste uurimine, koha ja aja leidmine ja kokku leppimine, suuremate tööde puhul detailse lepingu koostamine, läbirääkimine ja allkirjastamine, inspiratsiooni ammutamine ja sessiooniks valmistumine. Alles siis saab ühe fototöö edukalt ära teha. Edasi tuleb failide konverteerimine, importimine, fotode valimine, järeltöötlus (mida ma üldse ei taha kiirustades ja mehaaniliselt teha, vaid vaadata ja nokitseda iga fotot eraldi ja võtta selleks aega), eksportimine, üles laadimine ja piltide kliendini toimetamine, kas siis veebigaleriina või mälupulgal. Kuna ma ei taha, et klient peaks fotosid üle nädala-paari ootama, siis tuleb teadlikult vastuvõetavate tööde hulka reguleerida. Julgust täiskohaga fotograafiks hakata mul ei ole, samuti pole ma kindel, et ma seda ka tahaksin: oht tööd mehaaniliselt tegema hakata ja seetõttu enam protsessi mitte nautida on lihtsalt liiga suur.
Nagu aru võite saada, siis vahel kaasneb ka fotograafitööga nagu iga teise tööga stress. Vahel olen endaga pahuksis: tahan pildistama minna, aga samal ajal tahaks ka muud tegemised tegemist. Niimoodi ma siis olen seal dilemmas kuni…
… satub kaamera ette selline paar inimesi. :) Kes tuletab meelde, et päris armastus on olemas ning võib aastateks püsima jääda ning mitte kunagi kustuda. Kõik suhted ei purune, kõik suhted ei jahtu. Kõik abielud ja kooselud ei muutu aastate jooksul igavaks. On neid paare, kes ka pärast 20, 30, 40 ja rohkemgi aastat koosolemist ikka kihistavad koos naerda nagu teismelised. Kelle pilgud ütlevad rohkem kui tuhat sõna. Kes vaatavad teineteist niimoodi, et sa lihtsalt naeratad seal kaamera taga nagu loll. Ja loodad, et sina oled 30–40 aasta pärast täpselt samasugune nagu nemad praegu.
Need sessioonid on väga erilised. Need liigutavad mind südamest.
CONVERSATION