Oli üks külm hilissügisene päev. Veel viimased kollased lehed rippusid puuokstel, olles valmis iga hetk sealt maha langema teiste hulka. Kiirustasin pärastlõunal Toomemäele, et teha veel üks viimane spontaanne sügisene fotosessioon, mille alles eelmisel päeval kokku leppisime. Mul oli võimalik natuke aega näpistada ja nemad olid Eestis… Miks mitte? Seda ilusat päikesepaistelist ilma ja viimaseid sügise kuldseid hetki ju lihtsalt pidi ära kasutama.
Sealt nad siis tulid koos kahe imearmsa karvase sõbraga. Kui te vähegi soovite karvaseid sõpru fotosessioonile kaasa võtta, siis tehke seda kindlasti: ma olen loomaarmastajana, kes kahjuks ise veel ühtegi looma võtta ei saa, 100% selle poolt. Kui peaksite sessiooni eel veidi närvis olema, võtavad nad kogu pinge teilt maha. Loomaga tulles tasuks muidugi 15 minutit pikem fotosessioon võtta kui tavapäraselt: pigem jäägu aega veidi üle, kui et tuleb puudu. Looma tuju ja poseerimise soovi on vahel raske ette näha. Igal juhul nende kutsadega oli meil küll lõbus. :)
Mida ma veel fotograafina õppinud olen? Seda, et pole mõtet midagi eeldada. Näiteks selle sessiooni eel eeldasin, et saan mütsikestes ja mantlites inimestes pilte teha, aga näete, kui vaprad nad olid: õues oli jäine, ca 0 kraadi ja nad tulid täiesti vabatahtlikult kampsunites ja pakkusid ise välja, et võivad jäätunud lehtedesse pikali heita. Saime 45 minuti jooksul väga ägeda valiku erinevaid kaadreid, millega mina täiesti rahule jäin.
Aitäh nii toreda sessiooni eest, K & A! :)
CONVERSATION