Ma olen küll tehnika arvustamisel lootuselt kehv, aga kuna Ailil oli huvi minu testitud Nikon telesuum objektiivi kohta rohkem lugeda, siis ma annan endast parima, et siia paar asjalikku rida kirja saada. Palun ärge mind siis elusalt ära sööge, kui ma mõnda tehnilist terminit valesti kasutan. :)
Eellugu
Alates minu esimest pildistatud pulmast eelmise aasta suvel on mind natuke painanud see mõte, et kuidas ma tuleval suvel küll ühe pulma ära pildistan (olen esimese pulma lepingu ära sõlminud, mis mind nii tohutult elevile ajab), kui mul ei ole arsenalis midagi pikemat kui 70mm fookuskaugusega objektiiv. Ärge saage valesti aru: mu Tamron 24–700mm f/2.8 objektiiv on korralik universaalne, ent hea kvaliteediga tööloom, millega ma tõesti rahul olen, aga pulmad on juba kord sellised omaette ooperid, kus lähivõtete saamiseks lihtsalt ei tahaks pidevalt jalgadega suumida. Kohati oleks vaja neid mõnusaid spontaanseid lähivõtteid teha kaugusest, eriti arvestades seda, et eestlased kipuvad oma emotsioonidele kohe pidurit tõmbama, kui neile kaameraga liialt lähedalt tulla. Seega: paljude fotograafide armastatud 70–200mm f/2.8 (või ka f/4) objektiiv kuluks marjaks ära. Nikoni puhul jäävad praeguste müügil olevate versioonide hinnad uuena 1400€ (70–200mm f/4), 2500€ (70-200mm f/2.8 VR II), 3200€ (kõige uuem 70–200mm f/2. FL ED VR) kanti, Tamroni ja Sigma isendid 1000–1300€ piirimaile. Mittefotograafid ilmselt ahmivad õhku, aga fotograafia ongi kallis hobi/töö.
Järgmine variant on muidugi vajalik tehnika endale rentida. Välku rentisin ma enne oma isikliku lambi ostmist korduvalt. Minu go-to rendipunkt on Operaator Kõps, mis tegutseb nii Tartus kui ka Tallinnas. Hinnad on päris soodsad. Aga arvestades, et tuleva pulma jaoks oleksin pidanud tehnika rentima 4 päevaks (pulm toimub reedel, kohale pean sõitma eelmisel päeval, kuna see asub teises Eesti otsas, ning tehnika saab tagasi viia ainult tööpäevadel), oleks ainult ühe objektiivi rent üheks pulmaks maksnud mulle 60€. Sellest, et paar muud asja pean ma nagunii rentima (kas te üldse kujutate ette, kui palju tehnikat fotograaf täispikkuses pulma kaasa võtab?), ei hakka isegi rääkima. Hakkasin uurima alternatiive.
Tegelikult olin seda 80–200mm objektiivi piilunud juba eelmise aasta juunikuus, kui mul tekkis esimest korda mõte fotograafiaga põhjalikumalt tegelema hakata. Aga kuna esialgsed investeeringud olid niigi suured, siis jäi see mõte kaugemasse tulevikku. Nagu juba ütlesin: esimene prioriteet oli siiski minu töövaldkonna jaoks suhteliselt universaalne objektiiv (minu puhul Tamroni 24–70mm) ja täiskaader kaamerakere.
Nüüd jõudsin ma otsaga jälle selle objektiivini tagasi. Lugesin lõputult internetis leiduvad arvustusi, vaatasin YouTube'i videosid, uurisin näidispilte. Lõpuks jõudsin selleni, et oma silm on kuningas: kuskilt peab leidma ühe isendi katsetamiseks. Eesti poed aga seda objektiivi ei müü. Samuti ei ole seda võimalik kuskilt rentida. Pöördusin abi saamiseks Facebooki Fotograafid 2 gruppi, kus tänu heale õnnele sain objektiivi ühe õlle eest rendiks juba järgmisel päeval. How crazy is that?
Ajaloost
Selle objektiivi puhul tuleks ilmselt enne arvustuse juurde pöördumist rääkida veidi ajaloost. Keda huvitab detailsemalt, saab vaadata lähemalt Ken Rockwelli lehelt. Kokkuvõttes: 80-200mm AF D objektiivi on toodetud 4 erinevas versioonis. Neist esimene ilmus müüki 1982. aastal. Muidu on kõigi 4 versiooni vahel palju pisikesi erinevusi, aga ma keskenduks hetkel minu jaoks kõige tähtsamale. 3 esimest versiooni olid push-pull suumiga, st meile tänapäeval tuttava rõnga keeramise asemel tuli suumimiseks rõngast edasi-tagasi nihutada. Viimane, 4. versioon, mille tootmist alustati 1997. aastal, st 2 aastat enne esimese digitaalse peegelkaamera müügile jõudmist, ja toodetakse siiani, on kahe rõngaga versioon, kus suumimiseks ja fokusseerimiseks tuleb meile tuntud viisil rõngaid keerata. Nagu nimi viitab, on olemas ka autofookus (PS! Autofookus ei toimi alumise otsa DX kaameratega, nt D60, D3300, D5500 jt, nagu ka kõigi teiste D liiki objektiivide puhul). Nagu aru saate: 80–200mm AF D objektiivid kuuluvad digitaalajastu eelsesse aega ja olid loodud filmiga kaameratele. Need töötavad ideaalselt tänapäevastel DSLR kaameratel nagu nt minu D750. Kohati võib muidugi pidada selliste objektiivide kasutamist koos nii uute peegelkaameratega sensori raiskamiseks, aga lõppkokkuvõttes on oma silm kuningas.
Kui ajalootundi jätkata, siis käesoleva arvustuse keskmes oleva 1997. aasta 80–200mm AF D objektiivi järglasteks võib pidada kõiki Nikoni loodud 70–200mm objektiive kui ka 80–200 AF-S objektiivi (esmakordselt müügis 1999. aastal), mis nagu nimi viitab, sisaldas endas Silent Wave autofookust (ning loomulikult veidi muid muudatusi). Kõik objektiivid alates nimetatud 80–200mm AF-S'ist kuni viimase 70–200mm FL ED VR-ini kuuluvad juba täielikult digitaalfotograafia aega.
Head ja vead
Vaatamata sellele, et tegu on juba 20 aastat tootmises olnud objektiiviga, mis tuli välja enne esimest DSLR kaamerat, on Nikoni 80–200mm objektiiv siiani fotograafide seas hinnatud. Põhjuseid on siin mitmeid.
Esiteks: terav joonis. Täies avatuses ehk f/2.8 juures on tulemused head, kui mitte lausa väga head, vähemalt minu silma jaoks, aga f/4 juures muutub asi tõsiselt magusaks. Tõsi: pikemas otsas ehk täitsa 200mm juures oli joonis isegi minu silma jaoks pehme, seda ka väiksemate avade puhul. Päris 200mm peale ma seega seda objektiivi üldse ei keerakski ja see on korralik puudus. See on kindlasti üks aspekt, mis on uuemate 70–200mm objektiivide suur eelis. Aga näiteks 135mm või 150mm peal olen ma kvaliteediga küll väga rahul.
Teiseks: kreemine ja pehme bokeh. Iga portreefotograaf ilmselt sulab natuke, kui ta näeb ilusat bokeh't. Tänu pikale fookuskaugusele muutub bokeh muidugi veel 'kreemisemaks' ja 'võisemaks'. Silm puhkab. Kuna minu käes oli objektiiv vaid paariks tunniks ja sellel päeval möllas õues korralik torm, siis korralikus päevavalguses portreesid ma proovida ei jõudnud, aga siseruumis keerulistes tingimustes andis objektiiv juba märku, milleks ta võimeline on.
Kolmandaks: ehituskvaliteet. Olles harjunud käes hoidma tänapäevaseid suuresti plastikust objektiive, on see objektiiv omaette kogemus. Kõik tundub kuidagi nii… kindel ja mõnus. Kas või see, kuidas fookus- ja suumirõngas liiguvad. Metallist osad on hoopis teisest maailmast. Samuti nimetatakse seda objektiivi vahel tankiks või enesekaitsevahendiks, millega ründaja uimaseks lüüa ja siis edasi pildistada. See iseloomustab hästi selle isendi töökindlust. Ainus koht, mille puhul ma noriks, on AF/MF vahetamise rõngas, mis on tehtud plastikust ja mis kipub paljudel fotograafidel pooleks minema. Sellega on konstruktsioonis natuke mööda pandud.
Neljandaks: hind. Nüüd jõuame ühe tõeliselt SUURE eeliseni, mis käesoleval 80–200 mm f/2.8'l on kõigi teiste tänapäevaste sarnaste kasutusega objektiivide ees. Tsiteerides taaskord Ken Rockwelli:
It's the least-expensive fully professional f/2.8 zoom you can buy from anyone today. It's optically magnificent, and mechanically far tougher than Nikon's latest and more expensive semi-pro build-quality lenses like the plastic-bodied 24mm f/1.4 ($2,000) and 85mm f/1.4G AF-S ($1,650).
Ehk siis tegu on kõige soodsama professionaalse f/2.8 telesuum objektiiviga, mis üldse turul kättesaadav on. Kasutatult ja väga heas korras võib selle Eestis kätte saada alla 400€ eest, eBay kaudu koos käibe- ja tollimaksu ning saatmiskuludega umbes 550€ eest. Ainus aspekt, mida silmas pidada, on see, et 2 rõngaga versioone ei taha keegi niisama lihtsalt ära müüa. Ka see fotograaf, kelle objektiivi mina laenasin, tõdes, et oma isendit ta ära ei müüks: see on igapäevases kasutuses olnud juba aastaid ning sama raha eest midagi paremat saada pole lihtsalt võimalik.
Loomulikult: kui üks objektiiv on (kasutatult) tänapäevasest vastavast uuest objektiivist 9 korda odavam, siis ei ole ta kõigis aspektides täpselt sama hea. Aga ma usun, et ta pole ka 9 korda halvem. :)
Veel mõningaid puudusi, mida meeles pidada, aga mis minu puhul ei saaks ostu takistavaks faktoriks.
1. Kui tänapäeval oleme harjunud, et AF mode'is saab vajadusel ka kohe manuaalselt fookustada, st rõngast keerata, siis selle objektiivi puhul peab enne nupu ringi lülitama MF režiimi.
2. Objektiivi müüakse originaalis ilma varjukita (mille saab muidugi päris mõistliku hinna eest juurde osta). Kompekti kuulub objektiiv, taga- ja esikord ning tõeliselt korralik ja suur kõva ümbris.
3. Statiivirõngas ei ole eemaldatav, kuigi peab tõdema, et see on nii kavalalt ehitatud, et mulle see käest pildistamisel kordagi ette ei jäänud.
4. AF on vähemasti uusimal ehk kahe rõngaga versioonil kiire, 70–200mm f/2.8 VR II'st kõigest 20–25% aeglasem (kuuldavasti eelmistel push-pull'idel tunduvalt aeglasem), aga veidi lärmakas. Samas mind see testides ei häirinud ja pigem võiks see oluline olla videograafide jaoks.
5. Kindlasti peaks veel ära mainima, et 80–200mm objektiividel ei ole VR'i ehk vibration reduction'it ehk kõnekeeli stabikat. Teatud olukordades võib see muidugi takistuseks olla, eriti objektiivi pikemas otsas, kuid oma 1,5-tunnisel testisessioonil ma sellest väga puudust tunda ei osanud, võib-olla ainult põrandal lamades tehtud fotode juures, kui mu pildistatav ei liikunud, aga minu käes veidi ebamugava poosi puhul kippusid veidi rohkem värisema. VR'i puudumine on muidugi üks suur põhjus, miks see objektiiv teistest nii palju soodsam on.
6. Kaal. Seda kartsin ma kõige rohkem, aga testisessioon näitas, et selle objektiivi kaal (1342 g) sellise tavapärase tunniajase portreesessiooni ajal ilmselt segavaks faktoriks ei saa. Pulma jm pikema ürituse puhul võib päeva teises pooles muidugi teine olukord tekkida, eriti kui olla naisterahvas nagu mina.
1. Kui tänapäeval oleme harjunud, et AF mode'is saab vajadusel ka kohe manuaalselt fookustada, st rõngast keerata, siis selle objektiivi puhul peab enne nupu ringi lülitama MF režiimi.
2. Objektiivi müüakse originaalis ilma varjukita (mille saab muidugi päris mõistliku hinna eest juurde osta). Kompekti kuulub objektiiv, taga- ja esikord ning tõeliselt korralik ja suur kõva ümbris.
3. Statiivirõngas ei ole eemaldatav, kuigi peab tõdema, et see on nii kavalalt ehitatud, et mulle see käest pildistamisel kordagi ette ei jäänud.
4. AF on vähemasti uusimal ehk kahe rõngaga versioonil kiire, 70–200mm f/2.8 VR II'st kõigest 20–25% aeglasem (kuuldavasti eelmistel push-pull'idel tunduvalt aeglasem), aga veidi lärmakas. Samas mind see testides ei häirinud ja pigem võiks see oluline olla videograafide jaoks.
5. Kindlasti peaks veel ära mainima, et 80–200mm objektiividel ei ole VR'i ehk vibration reduction'it ehk kõnekeeli stabikat. Teatud olukordades võib see muidugi takistuseks olla, eriti objektiivi pikemas otsas, kuid oma 1,5-tunnisel testisessioonil ma sellest väga puudust tunda ei osanud, võib-olla ainult põrandal lamades tehtud fotode juures, kui mu pildistatav ei liikunud, aga minu käes veidi ebamugava poosi puhul kippusid veidi rohkem värisema. VR'i puudumine on muidugi üks suur põhjus, miks see objektiiv teistest nii palju soodsam on.
6. Kaal. Seda kartsin ma kõige rohkem, aga testisessioon näitas, et selle objektiivi kaal (1342 g) sellise tavapärase tunniajase portreesessiooni ajal ilmselt segavaks faktoriks ei saa. Pulma jm pikema ürituse puhul võib päeva teises pooles muidugi teine olukord tekkida, eriti kui olla naisterahvas nagu mina.
Kes tahab põhjalikumalt lugeda, siis Ken Rockwell on asja üksipulgi läbi võtnud.
Et objektiiv tõeliselt keerukates oludes proovile panna, viisin läbi fotosessiooni kergejõustikuhallis koos oma jooksutreeneriga. Valgusolud olid seal suhteliselt keerulised: akende juures oli valgust piisavalt, aga jooksurajal oli korralikult pime. Lisaks proovisin meelega vältida välgu kasutamist (kuigi katsetasin mõned kaadrid ka koos välguga) ning liikumise pealt tehtud pildid tegin üldsegi tagant valgusega (backlight). Ühesõnaga: armu ei antud.
Kuna sporti olen ma varem suhteliselt vähe pildistanud, siis ei välista üldsegi, et mõne pildi puhul midagi minu tehniliste oskuste taha jäi. Üldiselt olin rahul. Autofookus oli kiire, vaid kõige kiiremate liigutuste puhul oleks võib-olla natuke kiiremat soovinud (kuigi eks siin tuleb ka minu reaktsioon ja oskused mängu). Teatud nurga all võis tagant valguse korral esineda ghost'e, seda siis eriti ekstreemses olukorras.
Kõige olulisem puudus, mida ma märkasin, oli kromaatiline aberratsioon. Nagu näidisfotodelt näha, olid tingimused selle tekkimiseks soodsad: suur kontrasti erinevus objekti ja heleda, tagant valgustatud tausta vahel. Ausalt öeldes võttis see korraks pead vangutama, kui fotod hiljem Lightroomis üle vaatasin. Tegu polnud lihtsalt kerge roheka või lillaka varjundiga äärejoonte ümber, vaid päris korraliku paksu joonega. Õnneks oli see Lightroomis suures osas lihtsasti eemaldatav (kuigi päris ideaalseks ma olukorda siiski ei saanud), aga siin ilmselt võidaks uuemad 70–200mm objektiivid seda vanemat mudelit pika puuga.
Näidisfotod
Et objektiiv tõeliselt keerukates oludes proovile panna, viisin läbi fotosessiooni kergejõustikuhallis koos oma jooksutreeneriga. Valgusolud olid seal suhteliselt keerulised: akende juures oli valgust piisavalt, aga jooksurajal oli korralikult pime. Lisaks proovisin meelega vältida välgu kasutamist (kuigi katsetasin mõned kaadrid ka koos välguga) ning liikumise pealt tehtud pildid tegin üldsegi tagant valgusega (backlight). Ühesõnaga: armu ei antud.
Kuna sporti olen ma varem suhteliselt vähe pildistanud, siis ei välista üldsegi, et mõne pildi puhul midagi minu tehniliste oskuste taha jäi. Üldiselt olin rahul. Autofookus oli kiire, vaid kõige kiiremate liigutuste puhul oleks võib-olla natuke kiiremat soovinud (kuigi eks siin tuleb ka minu reaktsioon ja oskused mängu). Teatud nurga all võis tagant valguse korral esineda ghost'e, seda siis eriti ekstreemses olukorras.
 |
| 112mm, 1/160 sek, f/2.8, ISO 800 |
 |
| 80mm, 1/250 sek, f/2.8, ISO 1600 |
 |
| 80mm, 1/250 sek, f/2.8, ISO 1600 |
 |
| 112/100/92mm, 1/250 sek, f/2.8, ISO 1600 |
 |
| 112/100/92mm, 1/250 sek, f/2.8, ISO 1600 |
 |
| 105mm, 1/1000 sek, f/2.8, ISO 4000 |
 |
| 125mm, 1/400 sek, f/2.8, ISO 1000 |
 |
| 80mm, 1/160 sek, f/2.8, ISO 1600. Pildil näha kromaatiline aberratsioon näo ja juuste piirjoontel. |
 |
| Sama foto, kromaatiline aberratsioon eemaldatud |
 |
| 105mm, 1/1000 sek, f/2.8, ISO 4000. Kromaatiline aberratsioon eriti tugevalt sõrmede ja käsivarte juures. |
 |
| Sama foto, kromaatiline aberratsioon eemaldatud |
 |
| 1:1 suurendus. Tugev kromaatiline aberratsioon käsivarre ja sõrmede ümber, nähtav lillaka joonena |
 |
| Lightroomi abil eemaldatud |
Neile, kes pole varem proovinud kromaatilist aberratsiooni käsitsi eemaldada, siin väike videoõpetus:
Kokkuvõttes
400€ eest (järelturult) on seda 80–200mm f/2.8 objektiivi vähemalt minu jaoks küll ja veel. Suurimate puudustena näen kromaatilist aberratsiooni ning joonise pehmust 200mm juures, aga selle uskumatult väikse hinna juures (võrreldes alternatiividega) on tegu siiski suurepärase asendusega pulma- ja spordifotograafide jaoks hinnatud 70–200mm objektiivi asemele. Loomulikult leiaks see objektiiv sooja koha ka portreefotograafi kaamerakotis, arvestades teravat joonist ja pehmet bokeh't fookuskauguse vahemikus 100–135mm. Kokkuvõttes: kiidan heaks ja ilmselt muretsen lähiajal endalegi. :)
CONVERSATION